Eesti Uroloogide Selts (EUS)

Eesti Uroloogide Selts (EUS)
Estonian Society of Urologists

Seltsi lühiajalugu:

19.10.1961  moodustati Vabariikliku Kirurgide Teadusliku Seltsi juurde uroloogia sektsioon. Asutajaliikmed olid prof. Šostak, arstid R. Rubanovitš, A. Valdmets, A. Heiman, F. Burovaja, H. Merila, J. Beltšikov ja Kusnetšik. Juhatajaks valiti R. Rubanovitš ja sekretäriks H. Merila.

5.05.1962 asutas sama koosseis ENSV Uroloogide Seltsi, kes kollektiivselt võeti vastu Üleliidulisse Uroloogide Seltsi. Esimeheks valiti R. Rubanovitš ja sekretäriks H. Merila.

1962 aasta on seltsi asutamise aasta.

1966. a. valiti EUS esimeheks R. Rubanovitš, aseesimeheks dotsent H. Petlem, sekretäriks A. Valdmets, laekuriks J. Beltšikov, juhatuse liikmeks med-kandidaat E. Mihkelsoo, kes samal aastal määrati ENSV TM peauroloogiks.

16.05.1969 valiti EUS esimeheks R. Rubanovitš, sekretäriks A. Valdmets, liikmeteks G. Tulmin ja E. Mihkelsoo, laekuriks J. Beltšikov, revisjonikomisjoni S. Lavrentsov, K. Lainas ja M. Klompus.

1972.a. valiti seltsi esimeheks E. Mihkelsoo ja sekretäriks A. Valdmets.

1975.a. valiti seltsi esimeheks E. Mihkelsoo, aseesimeheks H. Tihane ja sekretäriks A. Valdmets. Seltsil oli 37 liiget.

1982. a. valiti EUS esimeheks E. Mihkelsoo, aseesimeheks H. Tihane, sekretäriks A. Valdmets, laekuriks F. Burovaja ja liikmeteks H. Kask ja H-E. Arpo. Seltsil oli 58 liiget.

1989. a. valiti EUS esimeheks H. Tihane ja sekretäriks
T. Juul ning juhatuse liikmeteks E. Mihkelsoo, H-E. Arpo,
H. Kask, T. Juul. Dotsent Harry Tihane oli seltsi esimees aastani 1998.

11.10.1990 astus EUS välja Üleliidulisest Uroloogide Seltsist. Lahkumisavalduse allkirjastasid Eesti poolt dots. H. Tihane ja T. Juul, NSVL poolt prof. N. Lopatkin ja prof. A. Darenkov Moskvas IV Üleliidulisel Uroloogide Kongressil.

1992.a. asutati Eesti Kirurgide Assotsiatsioon, mis on loodud kirurgiliste erialade katusorganisatsioonina.  EUS oli üks asutajaliikmetest.

1998.a. valiti seltsi esimeheks Gennadi Timberg. Juhatuse liikmed: H. Tihane, L. Kukk, T. Tamm ja P. Teeäär. Seltsil oli 59 liiget.

5.11.1999 Euroopa Uroloogia Nõukogu ( ingl. European Bord of Urology (EBU)) 10 aastapäeva koosolekul Londonis võeti EUS EBU täisliikmeks. EUS esindajad nimetatud organisatsioonis on: G. Timberg ja L. Kukk. EBU ülesandeks on korraldada uroloogiaalaste teadmiste kontolli. EUS liikmed on osa võtnud EBU eeleksamitest ja 1 uroloog on läbinud EBU täiseksami (kirjalik ja suuline).

2000.a. valiti seltsi esimeheks T. Tamm, juhatuse liikmed L. Kukk, P. Teeäär, G.Timberg, H.Tihane.

2003. a. valiti seltsi esimeheks T. Tamm, sekretäriks Ü. Zirel ja laekuriks A. Ahlberg. Juhatuse liikmed: L. Kukk ja G. Timberg.

2007.a. valiti seltsi esimeheks T. Tamm, sekretäriks P. Baum ja laekuriks A. Ahlberg. Juhatuse liikmed: G. Timberg ja Ü. Zirel. Seltsi liikmete arv 59.

18.06.2010 valiti seltsi esimeheks T. Tamm, sekretäriks P. Baum ja laekuriks M. Kivi. Juhatuse liikmed: Ü. Zirel ja M. Žarkovski. Uuteks seltsi esindajateks EBU juures L. Kukk ja P. Baum.

2013a. valiti seltsi juhatus sama koosseisu ja ülesannetega kui 2010.a.

2016.a. valiti seltsi esimeheks A. Kotsar, sekretäriks P. Baum, laekuriks M. Kivi. Juhatuse liikmed: T. Tamm ja M. Žarkovski. Seltsi esindajad EBU juures: M. Kivi ja J. Kahu. EUS liikmete arv 65.

2019.a. valiti seltsi esimeheks M. Kivi, sekretäriks P. Baum, laekuriks P. Veskimäe. Juhatuse liikmed: A. Kotsar ja M. Žarkovski. EUS liikmete arv 68.

2022a valitud Seltsi juhatus: M. Kivi (esimees), P. Baum, P. Veskimäe, R. Okas (laekur), A. Rautio (residentide esindaja).

Toimunud üritused

Koostöös Euroopa Uroloogia Assotsiatsiooniga (ingl.k. European Association of Urology (EAU)) toimuvad regulaarsed koolituskursused Balti vabariikide uroloogidele, mis organiseeritud EAU egiidi all Euroopa Uroloogia Kooli (ingl. k. Eurpean School of Urology ESU)) poolt alates 1992.aastast.

Järgmiste EUS, EAU ja teiste uroloogiliste ürituste toimumiskohad ning kavad leiab jooksvalt Seltsi kodulehelt.

Alates 2000 aastast oleme uuendanud Läti ja Leedu Uroloogide Seltsidega koostöö.

I Balti Uroloogide Konverents (BUK) toimus Riias 6.-8. oktoobril, 2000.a.
II BUK toimus Pärnus 26.-27. aprill 2002.a.
III BUK toimus koos ESU koolitusprogrammiga Vilniuses 18.-19. oktoobril, 2003.a.
IV BUK Riia, Läti, 2005.a.
V BUK Tallinn, Eesti, 2007.a. (koos Euroopa Uroloogide Koolituskursusega, European School of Urology- ESU)

2007.a. North Eastern European Meeting (NEEM) Tamperes

2009.a. RIRSi koolitusseminar Ida-Tallinna Keskhaiglas (Minimally invasive urolithiasis surgery – is the flexibility important?)

2010a. North Eastern European Meeting (NEEM) Riias

2011.a. VI Balti Uroloogide konverents
2013.a. VII Balti Uroloogide konvrents (BUK) Tartus

2014.a. 1st EAU Baltic Meeting Leedus
2015.a. 2nd EAU Baltic Meeting Riias
2016.a. 3rd EAU Baltic Meeting Tallinnas
2017.a. 4th EAU Baltic Meeting Vilniuses
2018.a. 5tg EAU Baltic Meeting Riias
2019.a. 6th EAU Baltic Meeting Tallinnas
2020.a. ja 2021.a. EAU Baltic Meeting ei toimunud COVID19 pandeemia tõttu
2022.a. 7th EAU Baltic Meeting Vilniuses

Uroloogia arengust Eestis (autor: dr.Ü.Zirel)

2020.aastal möödus 70 aastat esimese spetsialiseeritud uroloogiaosakonna moodustamisest Eestis ning 2022.aasta mais möödus 60 aastat Eesti Uroloogide Seltsi loomisest. 01.10.2022. täitus ka 60 tegevusaastat Tartu ülikoolihaigla uroloogiaoskonnal. Selliste uroloogia kogukonna suursündmuste vahel on paslik meenutada olulisemaid inimesi ja sündmusi tänu kellele on eriala areng Eestis toimunud. Peamiseks allikmaterjaliks on olnud kunagise pikaajalise Tallinna Vabariikliku Haigla uroloogiaosakonna juhataja ning Eesti NSV peauroloogi ja Eesti Uroloogide Seltsi esimehe Eldor Mihkelsoo talletatud käsikirjalised märkmed ja seltsi materjalid, mida säilitatakse Eesti Tervishoiu Muuseumis (1).

Kuni 1960. ndate aastateni tegelesid uroloogiliste haiguste diagnostikaga Eestis sisearstid ja veneroloogid ning uroloogilisi operatsioone tegid üldkirurgid (1). Kirurgilise uroloogia rajajateks olid Tartu Ülikooli baaskliinikutes prof. Artur Linkberg (1899-1970) – teaduskonnakirurgia kateedri juhataja Toome kliinikus ja dots. Heinrich Petlem (1910-1988) hospitaalkirurgia kateedri juhataja Maarjamõisa kliinikus (2). Tallinnas, tollases  Keskhaiglas arendasid uroloogiat kirurgid Georg-Bernhard Järvekülg (1901-1953) ja Benno Äniline (1912-1993). G.-B. Järveküljel valmis 1949.a. esimene uroloogia-alane kandidaadiväitekiri Eestis teemal ”Neeru madaldamine erimenetlusviisiga”, kuid see jäi kaitsmata, kuna ta represseeriti ja suri Narva vangilaagris 1953.a. (3).

Prof. A. Linkberg tegi 1936.a. pärast stažeerimist Heidelbergi Ülikooli haiglas esimese tsüstoskoopia Eestis ning 1950.a. tollal Maarjamõisa kliinikus töötanud sisearst prof. Kuno Kõrge (1913-1989) esimese ureeteri kateteriseerimise (2). Ureeterite kateteriseerimine oli tol ajal ainus võimalus ülemiste kuseteede haiguste diagnostikaks, kuna puudus kontrastaine, mida oleks võinud veeni süstida. Kateteriseerimisel koguti ka eraldi kummagi neeru uriini urotuberkuloosi diagnoosimiseks.

Peamisteks uroloogilisteks operatsioonideks 1940.-ndate aastate lõpus olid nefrektoomia kivitõve, tuberkuloosi ja kasvajate tõttu, püelolitotoomia, nefropeksia allomaterjaliga, epitsüstostoomi rajamine, põielõige kivide ja epididüümektoomia tuberkuloosi tõttu. Orhiektoomiat eesnäärmevähi ravis hakati kasutama alates 1951.a. Eesnääret ei opereeritud. Uriinipeetust raviti kateteriseerimiste ja vasektoomia abil (2).

04.01.1950.a. avati Tallinna Keskhaiglas esimene uroloogiaosakond Eestis. Juhatajaks määrati Rafail Rubanovits (1899-1976), kes oli erialalt veneroloog ja valdas tollel ajal tehtavaid uro-endoskoopilisi diagnostilisi-ravi protseduure (tsüstoskoopia, kromo-tsüstoskoopia, ureeteri kateteriseerimine ja põietuumori diatermokoagulatsioon). Uroloogilisi haigeid opereerisid üldkirurgid B. Äniline, tollane ENSV peakirurg prof. Lev Shostak  (1898-1970) jt. Aastas teostati osakonnas ca 50-100 uroloogilist operatsiooni. 1950.a. teostas prof. L. Shostak Tallinna Keskhaiglas esimese transvesikaalse adenomektoomia Eestis. Järgmisel, 1951.a. tegi B. Äniline osakonnas 11 eesnäärme adenomektoomiat. Samal ajal rajati 27 epitsüstostoomi uriinipeetuse tõttu (1).

Tallinna Keskhaigla uroloogiaosakonna tegevus elavnes 1964.a., kui juhatajaks määrati H. Petlema ja Erik Siliksaare (1914-2009) õpilane Eldor Mihkelsoo (1928-2013). Uroloogiliste operatsioonide arv tõusis kiiresti, lähenedes 1965.aastal 300 operatsioonile aastas (1). Tallinna Keskhaigla uroloogiaosakonna peamisteks kirurgilise ravi suundadeks olid neeruvaagna plastikad püelo-ureteraalsegmendi resektsiooniga, milles E. Mihkelsoo 1978.a. kaitses ka kandidaadiväitekirja: ”Hüdronefroosi diagnoosimine, kirurgiline ravi ja selle tulemuste morfoloogilis-funktsionaalne hinnang”. Samuti neeruvähi kirurgiline ravi, androloogilised operatsioonid (falloplastikad roidega, epididümo-vasostoomiad, varikotseele kirurgiline ravi jne.), stress-inkontinentsi kirurgiline ravi naistel. 1966.a. alustati ka tsüstektoomia ja selle järgse ureetero-sigmostoomia operatsioonidega Tallinnas kusepõievähiga haigetel (4). Osakonnas juurutati tsüstolitotripsia URAT-1-ga 1967.a., nefroangiograafia ja isotooprenograafia 1970.a., ureeterikivide lingekstraktsioon 1976.a. 1974.a. alustas E. Mihkelsoo Keskhaiglas ka eesnäärme transuretraalset resektsiooni (TURP), kuid seda vaid palliatiivsel eesmärgil uriinipeetusega eesnäärmevähi haigetel (1). Ülduroloogia võrku TURP aparatuuri ja oskuste puudumise tõttu ei levinud ning eesnäärme healoomulise hüperplaasia ravis jätkati kogu Eestis transvesikaalse adenomektoomiaga.

Osakonnas töötas alates 1969.aastast Gottlieb Tulmini (1927 – 2019) õpilane Toivo Velgre (1940-1983), kes on kirjutanud seni ainsa eestikeelse uroloogia käsiraamatu, mis ilmus Scripta medicorum’i sarjas 1979.a. 1973.a. kaitses T. Velgre kandidaadiväitekirja teemal ”Sekundaarse kroonilise püelonefriidi diagnostika ja ravi”.

Kuna Anna Valdmets oli kaitsnud kandidaadi dissertatsiooni ”Neerukasvajate diagnostika ja ravi” juba 1972. a., siis töötas Keskhaigla uroloogiaosakonnas 70.-ndate aastate lõpus 3 meditsiinikandidaati.

Tallinna Keskhaigla uroloogiaosakond on avamisest saadik andnud erialast abi kogu Põhja- ja Lääne-Eestile ning alates 1973.a. muudeti osakond ametlikuks ordinatuuri baasiks, kus on saanud erialase väljaõppe paljud eesti uroloogid (1). Keskhaigla uroloogiaosakonna kauaaegne (1964 – 1994) juhataja E. Mihkelsoo on olnud Eesti Uroloogide Seltsi esimees (1972 – 1989) ning Eesti NSV peauroloog (1966 – 1989) ja Tervishoiu-/Sotsiaalministeeriumi uroloogianõunik (1989 – 1994).

Pealesõjaaegses Tartus opereeriti uroloogilisi haigeid 3 kirurgilises kateedris: üldkirurgia kateedris Maarjamõisa haavakliinikus prof. Ants Rulli (1908-1986) juhtimisel, teaduskonnakirurgia kateedris Toomel prof. A. Linkbergi juhtimisel ja hospitaalkirurgia kateedris Maarjamõisas dots. H. Petlema juhtimisel, kes juurutas 1956.a. Eestis tsüstektoomia ja ureetero-sigmostoomia meetodi põievähi ravis. 1953.a. asus üldkirurgia kateedris Maarjamõisa haavakliinikus tööle Gottlieb Tulmin, kes huvitus uroloogiast, täiendades end uroloogia alal 1954.a. Minski Arstide Täiendusinstituudis ning 1958.a. Moskvas prof. N. Frumkini ja 1965.a. prof. A. Põteli uroloogiakliinikutes. Oma kirurgilised oskused omandas ta üldkirurgide Rein Purre (1919-1984) ja prof. Albert Kliimani (1920-1989) õpilasena (G. Tulmin, isiklik vestlus, 2007).

Erialaosakondade asutamise käigus Toome Haavakliinikus moodustati 01.10.1962.a. ka 30 voodiga uroloogiaosakond, mille juhatajaks kutsus prof. A. Linkberg G. Tulmini. Kuu aega hiljem, 01.11.1962.a. avati Toomel uroloogia ambulatoorne kabinet, kus uroloogid võtsid vastu 3 päeval nädalas (5).

Osakonna moodustamisega arenes Tartu uroloogia tormiliselt. Juba esimesel tegevusaastal raviti osakonnas 441 patsienti, tehti 122 endoskoopilist protseduuri ja opereeriti 202 haiget (1). 1962-1966 juurutati G. Tulmini ja tema õpilase Harri Tihase (1933 – 2007) eestvõttel pneumotsüstograafia, sadestus-tsüstograafia, pneumopüelograafia, pneumoretroperitoneumi loomine, vesikulograafia, lümfograafia, translumbaalne angiograafia ning aasta hiljem transfemoraalne angiograafia Seldingeri meetodil. 1966.a. teostati osakonnas 100 angiograafilist uuringut. 1966.a. alustas H. Tihane ka perkutaanse neerubiopsia võtmisega röntgen-kontrolli all ning 1978.a. juurutas transperineaalse eesnäärme biopsia (2).

13.aprillil 1966.a. loodi H. Tihase eestvõttel uroloogiaosakonna juurde Eesti esimene kunstneeru laboratoorium ja tehti esimene hemodialüüsi seanss (6). 20. detsembril 1968.a. tegid prof. A. Linkberg, H. Tihane ning veresoontekirurgid Endel Tünder (1929 – 2015) ja Kaljo Põder ( 1932-1984) esimese neerusiirdamise Eestis (6). Esimesed aastad olid rasked: 1968-1975 teostati osakonnas 7 neerusiirdamist. Praegu tehakse Tartus 50-60 neerusiirdamist aastas (A. Lõhmus, isiklik vestlus, 2020).

Hemodialüüsi aparatuur oli nõukogude päritolu AIP (Aparat Iskusstvennoi Potški)-140, korduvkasutusega plaatdialüsaatoritega, mida steriliseeriti formaliiniga. Iga seansi eel pesti formaliin välja 20 l steriilse füsioloogilise lahusega ning enne ühendamist patsiendiga täideti süsteem 0,5 liitri doonorverega. Esines rohkelt pürogeenseid reaktsioone dialüsaatorisse jäänud formaliini jääkidest. Üks selline aparaat on eksponeeritud Tartu Ülikooli Muuseumis. Ühekordseid kapillaar-dialüsaatoreid ja Rootsi firma Gambro kahte kunstneeru aparaati saadi kasutama hakata alles 1983. aastast alates.

1967.a. kaitses H. Tihane kandidaadikraadi vee- ja elektrolüütide ainevahetuse muutustest postoperatiivsel perioodil.

1971.a. valmis Maarjamõisa väljal prof. A. Linkbergi poolt kavandatud uus kirurgiakorpus, kuhu 01.11.1971.a. kolis Toomelt ka uroloogiaosakond (1). Uues hoones moodustati eraldi kunstneeruosakond, kus jätkus ägeda ja kroonilise neerupuudulikkusega haigete ravi ning teostati neerusiirdamisi. Osakonda juhtisid 1972 – 1978.a. Ain Värimäe (1942-1983) ja 1978-1999.a. Peeter Dmitriev.

Algselt oli jätkuvalt kasutusel AIP-140 hemodialüüsi aparatuur. Juurutati ka peritoneaaldialüüs neeruasendusravis. Oluline murrang aparatuuri kvaliteedis toimus 1984.a., kui hangiti nõukogude päritolu 8 – kohaline hemodialüüsi süsteem SGD – 8 koos veepuhastus-seadmega (6). 1985.a. mindi üle ühekordsete dialüsaatorite kasutamisele, millega kadus ka pürogeensete reaktsioonide probleem ja vähenes oluliselt konservvere tarbimine. 1994-1996.a. toimus üleminek juba maailmatasemel Gambro ja Freseniuse hemodialüüsi aparatuurile. 1993.a. juurutati osakonnas Aleksander Lõhmuse eestvõttel pidev ambulatoorne peritoneaal-dialüüs (CAPD), mis oluliselt laiendas kroonilise neerupuudulikkusega patsientide ravivõimalusi (A. Lõhmus, isiklik vestlus, 2020). Alates 1997.a. hakati ägeda neerupuudulikkusega haigeid dialüüsima intensiivraviosakonnas, kuhu muretseti eraldi aparatuur.

Seoses Tartu Ülikooli Kliinikumi reformimisega 01.01.2000.a. jaotus tehisneeruosakond kaheks: dialüüsravi viidi Sisekliinku nefroloogiaosakonna koosseisu ja neerusiirdamist jätkati Kirurgiakliiniku uroloogiaosakonnas. Neerusiirdamiste arv tõusis järsult 1996.a., mil kadaver-doonorneere hakati saama ka tolleaegse nimetusega Mustamäe Haiglast (6).

Tallinnas avati 1978.a. Pelgulinna Haigla nefroloogiaosakonnas tollase peaarsti Vello Ilmoja initsiatiivil hemodialüüsi kabinet ning 2002.a. Põhja Eesti Regionaalhaiglas nefroloogia- osakond hemo- ja peritoneaaldialüüsi võimekusega kroonilise neerupuudulikkuse raviks. 1996. aastast on arendatud dialüüsikabinettide loomist maakondadesse, eesmärgiga pakkuda patsientidele kodulähedast ravi (6). Praeguseks on rajatud 16 taolist kabinetti üle Eesti.

Pärast Toome haavakliiniku kolimist 1971.a. jätkati uroloogilist tegevust ka vanas Maarjamõisa haavakliinikus dots H. Petlema juhtimisel. Peamisteks suundadeks oli seal kusepõievähi radikaalne ravi ning neerupealise (Albert Kliiman) ja kõrvalkilpnäärme (Enno Teeäär (1928 – 2020), Väino Mandel ( 1927-1984 )) kirurgia. Alles 1977.a. koondus kogu uroloogiline tegevus Tartus üheks osakonnaks, mille juhatajaks sai H. Petlema õpilane Heiki Kask (1933 – 2004). Arstiteaduskonna kateedrite poolt kureerisid osakonda dotsendid H. Petlem ja H. Tihane.

1983.a. alustas radioloog Eini Altraja neeruarteri preoperatiivset emboliseerimist neeruvähi haigetel verekaotuse vähendamiseks operatsiooni käigus (7). Sama protseduuri teostas Tallinna Vabariiklikus Haiglas radioloog Kalle Põder, kes erinevalt E. Altrajast kasutas neeruarteri emboliseerimiseks Gianturco spiraalide asemel etanooli (8).

1950.-60.-ndad aastad oli tuberkuloosi, s.h. urotuberkuloosi kõrgaeg Eestis, mistõttu 1967.a. moodustati Tallinna Vabariikliku Tuberkuloositõrje Dispanseri juurde ftisio-uroloogia palatid (alates 1970. aastast 50 voodikohaga osakonnana), kuhu asus tööle Tõnismäe Haigla kirurg-uroloog Sergei Lavretsov (1927-2016). Sinna suunati ravile urotuberkuloosiga haiged kogu vabariigist (1). S. Lavretsov juurutas enterotsüstoplastika M. Camey järgi tuberkuloosse mikrotsüstise ravis (9). Osakond suleti 2002.a., kuna urotuberkuloos oli selleks ajaks oma aktuaalsuse kaotanud. Üksikuid juhte, mis igal aastal diagnoositakse, ravitakse Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.

05.01.1971.a. avati Tallinnas teine ülduroloogia osakond Pelgulinna Haigla juurde, mille juhatajaks määrati Helbe Merila (1928 – 2018)ning alates 1976.a. G. Tulmini õpilane Heino-Enn Arpo. Osakonna peamisteks huvialadeks oli neeruarterite arhitektoonika uurimine, nefroangiograafia ja neerusäästev kirurgia (1).

2008.a. viidi osakond üle endise Meremeeste Haigla ruumidesse ning moodustati Lääne-Tallinna Keskhaigla uroloogiaosakond eesotsas H.-E. Arpoga.

01.05.1988.a. avati tollases Tallinna Kiirabihaiglas veel üks uroloogiaosakond, juhatajaks sai G. Tulmini õpilane Hembo Pagi. Tegeldi peamiselt erakorralise uroloogia ja eesnäärme hüperplaasia ravi küsimustega. Ägeda neerupuudulikkusega haigete hemodialüüsravi Põhja-Eestis rakendati Kiirabihaigla intensiivraviosakonna juurde rajatud hemodialüüsi kabinetis.

1980.-ndate aastate alguseks oli Eestis uroloogia kui eriala põhijoontes väljakujunenud. 1981.a. töötas 55 peamiselt uroloogiaga tegelevat arsti, neist 44 omasid uroloogi kategooriat. Uroloogilisi voodeid oli 196. Ambulatoorseid visiite oli 100 378 ja statsionaaris raviti 5464 haiget. Keskmine ravilviibimine oli 18 päeva. Teostati 2608 uroloogilist operatsiooni. Eesnäärme transvesikaalseid adenomektoomiaid teostati 514. Neerukivi tõttu teostati 303 operatsiooni, neist 67 nefrektoomiat. Tuumornefrektoomiaid tehti 103. Kusepõie ekstirpatsioone vähi tõttu 12. Neerusiirdamisi oli 6. Ftisio-uroloogia osakonnas Kivimäel teostati 46 operatsiooni, s.h. 9 nefrektoomiat (1).

Kõigis maakondades töötasid uroloogia alal kliinilise ordinatuuri või täiendkoolituse läbinud kirurgid, kes andsid uroloogilist abi kohalikule elanikkonnale. Keerulisemat diagnostikat või ravi vajavad patsiendid suunati keskustesse Tallinnas või Tartus.

Eesti Uroloogide Seltsis arutati 1981.a. jooksul tolle aja aktuaalseid teemasid: varikotseele kirurgiline ravi, urotuberkuloosi diagnostika, ureeterikivide lingekstraktsioon, mittegonorroiline uretriit, kroonilise prostatiidi ravi Pärnu kuurordis, priapismi operatiivne ravi, uroloogiliste haigete radioisotoop-diagnostika, feokromotsütoomi ravi, krüokirurgia ja TUR eesnäärmevähi ravis, enurees ning neerutuumorite kaasaegne diagnostika ja ravi (1).

II Maailmasõja järgselt loodi Eestis ühtne vähiravi süsteem – loodi onkodispanserid Tallinnasse ja Tartusse. Uroloogiliste kasvajate radikaaloperatsioonidega alustas Tartu Linna Onkoloogia Dispanseris prof. Karl Kull 1973.a., kui ta asus onkokirurgia osakonnajuhataja kohale. Põievähi puhul juurutas K. Kull tsüstoprostatektoomia meestel ja vaagna eesmise eksenteratsiooni naistel koos vaagna lümfadenektoomia ja peensoolejuha urostoomi rajamisega E. Brickeri j. Neerukasvajaid opereeris laparotoomia kaudu koos paraaortaalse lümfadenektoomiaga. Teostas retroperitoneaalset lümfadenektoomiat testisevähiga haigetel ja peenise amputatsioone kubeme ja vaagna lümfisõlmede eemaldamisega (10).   Esimese kontinentse uriinireservuaari (Lund pouch) Eestis tegi prof. K. Kull kusepõievähi haigele 11.03.1991.a. (11). Operatsioon viidi läbi Lundi Ülikooli uroloogiakliiniku dots. Stig Colleen’ilt saadud operatsioonikirjelduse järgi. Assisteeris Ülo Zirel, kes seejärel jätkas erinevate kontinentsete uriiniderivatsiooni meetodite juurutamist Tartu Maarjamõisa Haigla uroloogiaosakonnas (12).Tallinnas tegi esimese kusepõie substitutsiooni B. Goldwasseri j. 1992.a. tollane Magdaleena Haigla osakonnajuhataja Leonhard Kukk, kes oli ennast täiendanud Oulu Ülikooli Keskhaiglas (L. Kukk, isiklik vestlus, 2020).

Prof. K. Kull juurutas ka kaasaegse radikaalse prostatektoomia eesnäärmevähi ravis, tehes esimese operatsiooni Eestis 20.12.1991.a. Soomest saadud video-õppefilmi järgi. Assisteerisid Ralf Allikvee ja Ü. Zirel (13). Edaspidi tegi enamuse radikaalsetest prostatektoomiatest Eestis tolleaegne Tartu Linna Onkoloogia Dispanseri peaarst, onkokirurg R. Allikvee: 1992.a. – 52, 1993.a. – 118, 1994.a. – 73 (1). Tallinnas alustas eesnäärmevähi radikaal- operatsioonidega L. Kukk Magdaleena Haiglas 1993.a. (L. Kukk, isiklik vestlus, 2020).

Kirurg Ants Vaar tuli Pärnust Tallinna Onkoloogiakeskusesse tööle 1978.a. ning alustas mitmekülgse onkokirurgina samuti suurte uro-onkoloogiliste radikaaloperatsioonide tegemist Põhja-Eestis. Aastas opereeris ta keskmiselt 30-40 uroloogiliste kasvajatega haiget. Kusepõievähi radikaaloperatsioonide juures kasutas A. Vaar derivatsiooniks ureeterosigmostoomiat (14). Kuna selle meetodi tulemused olid halvad ( nagu ka ülejäänud keskustes ), siis alates 1993.a. kasutas ta uriiniderivatsiooniks sigma-rektumi reservuaari moodustamist Mainz II meetodil ja ka peensoolejuha urostoomi Brickeri j. Mainz II uriinireservuaari operatsiooni on A. Vaar seni teinud Eestis ainukesena (A. Vaar, isiklik vestlus, 2020). Juba 1981.a. teostas A. Vaar ka 2 radikaalset prostatektoomiat eesnäärmevähi haigetele, kuid meetod ei leidnud tol ajal siiski laiemat kasutust (A. Vaar, isiklik vestlus, 2020). Kuna Tallinna Onkoloogiakeskusesse muretseti Joseph Beltśikovi (1920 – 2015) initsiatiivil Saksamaa LV -st TUR aparatuur, siis alates 1984.a. tegi A. Vaar ka palliatiivset transuretraalset eesnäärme resektsiooni (TURP) uriinipeetusega eesnäärmevähi haigetel (A. Vaar, isiklik vestlus, 2020) . Ülduroloogia võrku meetod siiski ei levinud.

Aastatel 1980 – 1990 mingeid olulisi nihkeid Eesti uroloogias ei toimunud. Uroloogide arv oli sama: 44-46 arsti (1). Kõigis tolleaegsete rajoonikeskuste (kattub praeguste maakondadega) haiglates töötas kirurgiaosakonnas ka uroloog. Rajoonide uroloogid tegid 20% kirurgilise töö mahust. Raskemad juhud suunati Põhja-Eestis Tallinna Vabariiklikku Keskhaiglasse ja Lõuna-Eestis Tartu Vabariiklikku Kliinilisse Haiglasse.

Uroloogiliste voodite arv oli küll suurenenud 50 võrra 10 aasta jooksul – 248 kohta 1990.a. (196 voodit 1981.a.), kuid ravitöö maht oli jäänud samaks: 100-120 000 ambulatoorset visiiti, 5500 – 6000 statsionaaris ravitud haiget ning 1900 – 2100 uroloogilist operatsiooni aastas (1). Probleemiks oli Tallinna uroloogilise teenistuse suur killustatus. Uroloogilist abi osutati nii territoriaalsetes kui ametkondlikes haiglates: Tallinna Keskhaiglas, Pelgulinna Haiglas, Kiirabihaiglas, Magdaleena Haiglas, Meremeeste Haiglas, Onkoloogia Dispanseris, Tuberkuloosi Dispanseris ja Järve Haiglas.

Tabel 1: Eesti uroloogiaosakondade statistilised põhinäitajad 1990.a. (1).

Tall.Keskh. Tartu Kl. H. Pelgulinna H. Kiirabihaigla K-Järve H.
Urolooge 5 5 4 3 2
Voodeid 30 45 30 30 30
Ravitud haigeid 797 1085 654 940 632
Op –de arv 364 544 202 291 223
Opereeritute arv 357 520 198 274 203
Kir. aktiivsuse % 44 48 32 31 35
Ravikestvus 12,7 14,6 13,7 12,3 16,5
Letaalsuse % 2,1 2,2 1,5 1,5 0,9

1990.aastast algas uroloogia tormiline areng Eestis, mille märksõnadeks on:

    1. Koolitusvõimaluste avardumine seoses piiride avanemisega.

    Kiiresti arenes tihe koostöö Soome Uroloogide Seltsiga eesotsas prof. Olof Alfthan’ iga ( 1925-2000 ) ning tema kaudu ka rootsi uroloogidega eesotsas Lundi Ülikooli Haigla dots. Stig Colleen’ iga. Prof. O. Alfthani kutsel õnnestus enamikul eesti uroloogidel osaleda erinevatel  Soome seltsi üritustel Helsingis, Turus, Rovaniemis ja mujal. Samuti osalesid soome uroloogid meie seltsi teadusüritustel Eestis, kus pidasid ettekandeid erinevate uroloogiliste haiguste kaasaegsest diagnostikast ja ravist. Soome uroloogide külastuse ajal Tartusse 1990.aastal kinkis Ähtäri Haigla uroloog Pellervo Petäys ( 1928 – 2017 ) tartlastele 2 täiskomplektset K. Storzi firma kasutatud resektoskoopi.

    Lundi Ülikooli uroloogiadotsendi S. Colleen’i initsiatiivil ja kõikehõlmaval kaasabil ning Põhjamaade Nõukogu rahastamisel oli 12 eesti uroloogil aastatel 1993 – 1996 võimalus 2 kuu vältel 4 erinevas rootsi haiglas ( Lund, Malmõ, Göteborg, Örebro ) kaasaegset uroloogiat õppida.

    Dots. H. Tihase initsiatiivil sõlmiti koostöölepe Saksa Uroloogide Seltsiga, mille saksa poolseks kuraatoriks oli Jena Ülikooli uroloogiakliiniku juhataja prof. Jörg Schubert. Koostööleppe raames õnnestus 90.–ndatel Jenas end täiendada neljal eesti uroloogil.

  2. E. Mihkelsoo tolleaegse seltsi esimehena lõi sidemed Euroopa Uroloogia Nõukogu (European Board of Urology (EBU)) ja selle allorganisatsiooni Euroopa Uroloogia Kooliga ( European School of Urology (ESU)). Esimene ESU seminar Baltimaades toimus Tallinnas 02.04.1993.a. Keskhaigla ruumides. Lektoriteks olid senini euroopa uroloogias kõlavad nimed prof. F.H. Schröder Rotterdamist, prof. L. Boccon-Gibod Pariisist, prof. J.M. Fitzpatrick Dublinist ja prof. O. Schmucki Luzernist (1). ESU koolitused on jätkunud senini ja toimuvad regulaarselt kordamööda erinevates Balti riikides.

    Välisriikide uroloogid tegid Eestis ka näidisoperatsioone: Tartus dots. S. Colleen Lundist, dr. Sakari Ranniko Helsingist, prof. J. Schubert Jenast ja kahel korral dots. Timo Lehtonen Helsingist ning Tallinnas prof. O. Alfthan. Kõik nad pidasid ka loenguid uroloogia aktuaalsetel teemadel.

    1. Uroloogia-alane väljaõpe.

    Kuni 90. –ndate aastateni puudus Eestis ühtne erialade koolitussüsteem. Pärast      1-aastase kestvusega kirurgia internatuuri lõpetamist asuti koha olemasolul tööle spetsialiseeritud osakonnas. 5 tööaasta möödumisel oli kõigil arstidel kohustus end Eesti NSV Tervishoiuministeeriumi vastava erialakomisjoni ees atesteerida ja oli võimalik saada II kategooria uroloogi kutsetunnistus. Selleks pidi eelnevalt ministeeriumi atestatsioonikomisjonile saatma viimase 5 aasta tööaruande ning kohapeal vastama komisjoni liikmete küsimustele. Atestatsioon toimus iga 5 aasta järel ning vastavalt spetsialisti arengule, võimekusele ja ametipostile oli võimalik saada II, I või kõrgema kategooria uroloogiks. Kategooria astmest sõltus töötasu suurus.

    Maakonnahaiglates töötavad kirurgid pidid kohapeal uroloogina tegutsemiseks läbima 2-aastase nn. kliinilise ordinatuuri spetsialiseeritud osakonnas.

    Sellisteks keskusteks olid Tallinna Vabariiklik Keskhaigla ( E. Mihkelsoo ) ja Tartu Vabariiklik Kliiniline (Maarjamõisa) Haigla ( dots. H. Tihane, H. Kask ).

    Eesti Vabariigi taastamise järgselt organiseeriti 1993.a. Tartu Ülikooli ja TÜ Kliinikumi juures residentuuriõpe, mis kestab erialati 3 – 5 aastat ning koostati vastavad õppeprogrammid. Uroloogia eriala residentuur kestab 5 aastat.

    Residentuuri käivitumisel alustati 1993.a. septembrist esmalt uroloog-androloogide koolitamist. Uroloogide väljaõppeks tol ajal vajadust ei nähtud, kuna Eestis töötas 90.–ndate algul palju urolooge nii keskustes kui ka kõigis maakondades v.a. Hiiumaa       (1990.a. töötas Eestis 46 uroloogi ja 8 kirurgi maakondades, kes andsid uroloogilist abi (1)). Esimene puhtalt uroloogia resident alustas õpinguid 1996.a. septembrist. 90.-ndate aastate lõpust uroloogia eriala populaarsus Arstiteaduskonna üliõpilaste hulgas langes seoses loengute ja praktikumide redutseerimisega õppeprogrammis, mistõttu pikki aastaid ei astunud ükski ülikooli lõpetanu uroloogia residentuuri. Tekkinud kaadripuudus sundis mõnesid Tallinna keskusi teiste kirurgiliste erialade residente peale 2. aastat üle meelitama uroloogia erialale ja ise neid koolitama.

  3. 24-st residentuuri lõpetanud uroloogist on 4 siirdunud ja jäänud Soome tööle.  Kõik Eestisse jäänud uroloogia residentuuri lõpetanud on asunud tööle keskustesse Tallinnas ja Tartus, mistõttu lähiaastatel muutub maakondades kohapealne uroloogiline abi probleemseks. Uroloog töötab kohapeal veel vaid 7 maakonnahaiglas. Nende keskmine vanus on hetkel 64 aastat (15). Kõik 5 senini residentuuri lõpetanud androloogi töötavad Eestis.

    1. Endouroloogia ja kehavälise kivipurustuse (ESWL) areng.

    Kuni 90. –ndate aastateni puudus Eesti uroloogias endoskoopilise kirurgia aparatuur ning ka praktilised oskused. Transuretraalne resektoskoop (TUR) oli olemas vaid Tallinna Vabariiklikus Keskhaiglas ja Tallinna Onkoloogia Keskuses. Mõlemas haiglas kasutati TUR –i vaid palliatiivsel eesmärgil eesnäärmevähist põhjustatud uriinipeetuse raviks alla 10 korral aastas. Keskhaiglas tegi E. Mihkelsoo aastatel 1974 – 1990, s.o. 17 aasta jooksul 68 TURP –i (1).

    Piiride avanemisel 1990.a. tekkis ka teistel osakondadel võimalus alustada TUR operatsioonidega nii eesnäärme hea- ja pahaloomuliste kasvajate kui ka pindmise põievähi ravis. Aparatuur saadi humanitaarabi korras Soomest ja Rootsist. Soome uroloogide külastuse ajal Tartusse 1990.aastal kinkis Ähtäri Haigla uroloog Pellervo Petäys tartlastele 2 täiskomplektset K. Storzi firma kasutatud resektoskoopi. Samal aastal sai Tartu uroloogiaosakond väliseesti arsti Argo Kõvamehe (1926 – 2007) vahendusel Rootsi Uroloogide Seltsilt kingituseks ka täiesti uue K. Storzi firmaTUR generaatori. Mõningatel juhtudel ostsid haiglatele aparatuuri ka Eesti ettevõtted, kellel oli valuutat. Siin aitasid eelkõige isiklikud kontaktid. 1991.a. ostis kalurikolhoos ”Peipsi Kalur” Tartu Maarjamõisa Haiglale optilise uretrotoomi ning 1992.a. Muuga Sadam Tallinna Keskhaiglale resektoskoobi koos generaatoriga.

    Väljaõpe TUR operatsioonide teostamiseks saadi Soomes (L. Kukk, T. Kütt, H. Pagi) ja Jerevanis (Ü. Zirel).

    Esimese täisaasta – 1991.a. jooksul teostati Eestis 131 TURP operatsiooni (1):
    Tartu Maarjamõisa Haiglas          94 (Ü. Zirel)
    Tallinna Vabariiklikus Haiglas     12 (E. Mihkelsoo, T. Kütt)
    Valitsuse Haiglas                                15  (L.Kukk)
    Tallinna Onkoloogia Keskuses     7 (A. Vaar)
    Tallinna Kiirabihaiglas                     3 (H. Pagi)

    Eesnäärme TUR kogus kiiresti populaarsust – 1992.a. teostati Eestis 349 ja 1993.a. 517 TURP –i (1). Suurim lõikuste arv Eestis, mis eesnäärme hüperplaasia tõttu ette võeti oli 1996.a. – 1380 operatsiooni kokku (TURP + lahtine adenomektoomia) (15). Edaspidi on see arv järjepanu langenud, kuna kasutusele võeti eesnäärme silelihast lõõgastavad ravimid, algselt prasosiin ja doksasosiin. Täpsustusid ka operatsiooni näidustused. 2000.aastate algusest moodustab endoskoopiliste operatsioonide arv 90% kõigist eesnäärme hüperplaasia operatsioonidest (15).

    1991.a. alustati ka pindmise kusepõievähi endoskoopilise raviga (TURB) ja optilise uretrotoomiaga ureetra striktuuride puhul (16,17).

    Ülemiste kuseteede endoskoopiliste operatsioonide juurutamine sõltus samuti oskuste kõrval peamiselt aparatuuri hankimise võimalustest. 1994.a. õnnestus Tallinna Magdaleena Haiglal (endine 4. Valitsuse Haigla) ja Tartu Maarjamõisa Haiglal Eesti Haigekassa rahalisel toel soetada semirigiidne ureeteroskoop ja nefroskoop koos videosüsteemiga. Ureetero- ja nefroskoopia on näidustatud peamiselt urolitiaasi raviks. Ureeterikivide purustamiseks osteti juurde pneumaatiline litotriptor ning neerukivide purustamiseks ultrahelipuur.

    Esimese ureeteroskoopia Eestis tegi Tallinnas Magdaleena Haiglas L. Kukk veebruaris 1994.a. (L. Kukk, isiklik vestlus, 2020).  ja Tartus Maarjamõisa Haiglas Ü. Zirel mais.1994.a. Fiiber-ureeterorenoskoopia ja laserlitotripsiaga alustas 2007.a. Põhja Eesti Regionaalhaiglas Peep Baum (18).

    Esimese nefroskoopia Tallinnas tegi Toomas Tamm juunis 1994.a. (L. Kukk, isiklik vestlus, 2020)  ja Tartus Ü. Zirel novembris 1994.a..

    Tabel 3: Ureeteroskoopia algusaastatel Eestis haiglate lõikes (1,15):

    1994 1995 1998 1999
    Keskhaigla 61 103 100
    Magdaleena H 7 42 72 84
    Pelgulinna H 10 43 67
    Mustamäe H 29
    Maarjamõisa H 7 29 37 42
    Rakvere H 15 20
    Pärnu H 25
    Kokku: 14 142 270 367

    Tabel 4: Nefroskoopia algusaastatel Eestis haiglate lõikes (1,15):

    1994 1995 1998 1999
    Keskhaigla 21 70 45
    Magdaleena H 6 3 31 35
    Pelgulinna H 23 18
    Mustamäe H 14
    Maarjamõisa H 2 33 58 40
    Kokku: 8 57 184 152

    26.10.1992 toimus tollase Magdaleena Haigla uroloogiaosakonna juhataja L. Kuke initsiatiivil Tallinnas esmakordselt Eestis kehavälise lööklainega kivipurustuse (ESWL) protseduur 5 haigel, mis teostati Taani firma MLS (Mobile Lithotripter Systems) Service poolt (1). Toimus ka seminar ”Ekstrakorporaalne neerukivi purustamise metoodika ja selle juurutamise võimalused Eestis” taani spetsialistide loengutega (1).

    Edaspidi käis MLS Service Magdaleena Haiglas 1 päeval kuus ESWL protseduure tegemas, kuhu sai patsiente suunata kogu Eestist.

    1994.a. jaanuaris osteti Magdaleena Haiglasse statsionaarne ESWL aparaat Dornier Compact, mis töötas 2000. aastate alguseni, mil amortiseerus (1).

    1998.a. alustas Eestis uuesti tegevust ka MLS Service nii Tallinnas Keskhaigla (praegune Ida Tallinna Keskhaigla) juures kui ka Tartus Maarjamõisa Haiglas 1-2 korda kuus (L. Kukk, isiklik vestlus, 2020).  Protseduure viisid läbi ülalnimetatud haiglate uroloogid. Aastas teostati kokku 280 – 300 ESWL protseduuri (15).

    Aprillis 2016.a. alustas tööd statsionaarne ESWL aparaat Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, mistõttu lõpetas ITKH 2017.a. lepingu MLS Service’ ga haigete vähesuse tõttu. MLS Service teenust kasutavad edasi tartlased (15).

    1. Onko-uroloogia areng

    80% uroloogilistest kasvajatest opereeriti kuni 90. -ndate aastate alguseni siiski üldvõrgus, kus enamikul juhtudel ei peetud kinni onkokirurgia radikaalsuse printsiipidest, ei tuntud multimodaalset ravi ega teostatud ravitud haigete jälgimist, mistõttu haigete elulemusnäitajad olid halvad (1). Neeruvähki opereeriti üldvõrgus lumbotoomia juurdepääsu kaudu, kus suurte tuumorite puhul oli juurdepääs neeru veresoontele sageli problemaatiline ja haige tunnistati inoperaabelseks. Tsüstektoomia ja tuumornefrektoomia korral lümfadenektoomiat ei teostatud. Eesnäärmevähi puhul rakendati vaid palliatiivset ravi (kastratsioon ja uriinipeetuse korral epitsüstostoom) sõltumata staadiumist. Neeru-, kusepõie-, munandi- ja peenisevähi radikaaloperatsioone teostati Tallinna ja Tartu Onkoloogia Dispanserites vastavalt A. Vaari ja prof. K. Kulli poolt, kuid uro-onkoloogilise töö maht oli väike – ca 25-30 operatsiooni aastas kummaski keskuses (1).

    Alates 90.–ndatest, mil nii Tartu kui Tallinna uroloogiaosakondades hakati teadmiste ja võimaluste avardudes järgima onkoloogilise ravi printsiipe ja kasutusele võtma uusi ravimeetodeid, on kasvajahaigete ravitulemused oluliselt paranenud. Neeruvähki hakati üldvõrgus opereerima laparotoomia kaudu, võeti kasutusele neeruresektsioon väiksemate kasvajate puhul. Juurutati radikaalne prostatektoomia lokaalse eesnäärmevähi ravis. Kaasajastati uriiniderivatsiooni meetodeid tsüstektoomia haigetel (kontinentse uriinireservuaari moodustamine, kusepõie ortotoopne substitutsioon erinevatel meetoditel). Viimane ureetero-sigmostoomia operatsioon tsüstektoomia järgselt, mis seni oli olnud valdav uriiniderivatsiooni meetod, tehti Eestis 1996.a. Populaarseks uriiniderivatsiooni meetodiks muutus peensoolejuha urostoomi moodustamine E. Brickeri järgi, kuna ka Eestis tekkis võimalus hankida urostoomi kotte.

    Kaasajal ravitaksegi Eestis valdav enamus uroloogiliste kasvajatega haigeid spetsialiseeritud uroloogiaosakondades Tallinnas ja Tartus. Multimodaalset käsitlust vajavate kasvajahaigete ravi küsimused lahendatakse onkoloogiliste konsiiliumide kaudu koostöös keemia- ja kiiritusravi arstidega.

    1. Androloogia areng.

    Kuni 90.–ndateni puudus täiesti meestehaiguste süsteemne käsitlus Eestis. Uroloogid tegelesid peamiselt prostatiidi konservatiivse raviga. Viljatusega tegeles günekoloog prof. Helbe Sinimäe Tartu Naistekliinikus ning erektsioonihäirete raviga günekoloogid-seksoloogid Tallinnas ja Tartus. Eesti parim spermaanalüüside labor töötas Tartu Naistekliinikus. Analüüse tegi dr.Piia Ott.

    01.09.1993.a. alustas 3-aastast uroloogia-androloogia residentuuri Margus Punab, mille ta lõpetas edukalt 1996.a. Ta oli üldse esimene uroloogia resident taasiseseisvunud Eestis. M. Punabi nö. androloogia ristiemaks võib pidada tolleaegset Tartu Naistekliiniku peaarsti Tiiu Aro, kuna tudengina osales M. Punab hoopis günekoloogia ringi töös. T. Aro õhutusel hakkas ta huvituma meestehaiguste problemaatikast. Kuna Eestis puudusid spetsiifilised teadmised meestehaiguste ja vastava labori vallas, siis täiendas M. Punab end korduvalt Kopenhageni, Lundi ja Helsingi androloogia keskustes.

    2006.a. moodustati M. Punabi initsiatiivil Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde Androloogiakeskus, mille filiaal asub Tallinnas. Keskust juhib M. Punab. 2007.a. kaitses M. Punab doktorikraadi eesti meeste fertiilsusest ja selle riskifaktoritest.

    1. Proteesikirurgia areng

    Tänu heale koostööle eespool nimetatud keskustega juurutas M. Punab veel residendina 1995.a. oktoobris peenise proteesimise Eestis. Esimesed 2 proteesioperatsiooni Eestis tegi Tartu Maarjamõisa Haiglas dots. Arne Olsson Lundist 25.10.1995.a. Assisteerisid M. Punab ja Ü. Zirel. Kasutati Rootsi firma Athos Medical 1-osalisi pumbatavaid proteese. Alates 1999.a. paigaldatakse Eestis USA päritolu firma AMS (American Medical Systems) Inc. peenise proteese. Regulaarselt teostatakse neid operatsioone Põhja Eesti Regionaalhaiglas. Peenise proteesioperatsioone on vähe – 1-6 protseduuri aastas, kuna protees on kallis ja haigekassa proteesi maksumust ei kata.

    Seoses eesnäärme operatsioonide ( TURP, radikaalse prostatektoomia juurutamine) arvu olulise tõusuga 90.–ndatel muutus aktuaalseks postoperatiivse täieliku uriinipidamatuse probleem. Selle lahendamiseks oli hädavajalik juurutada kusepõie sulgurlihase proteesimise metoodika.

    Esimese sulgurlihase proteesi operatsiooni Eestis teostas prof. Francois Haab Pariisi Tenoni Ülikooli Haiglast 29.11.2000.a. tolleaegses Mustamäe Haiglas. Assisteeris Ü. Zirel. Kokku tehti sel päeval 3 operatsiooni. Kasutati ja kasutatakse senini AMS Inc. proteese. Prof. F. Haab tunnistas Mustame Haigla taseme ja kirurgilise võimekuse uroloogilise proteesikirurgia tasemele vastavaks ning AMS Inc. kinnitas Mustamäe Haigla oma proteeside referents-keskuseks kogu Baltikumis. Ü. Zirel on seoses referentsiga käinud kolleege välja õpetamas 2007.a. Riias ja 2016.a. Vilniuses. Eestis paigaldatakse praeguses Põhja Eesti Regionaalhaiglas kokkuleppel haigekassaga regulaarselt 10 kusepõie sulgurlihase proteesi aastas.

    Prostatektoomia järgse kerge uriinipidamatusega (kus sulgurlihase proteesi asetamine pole näidustatud) meeste abistamiseks juurutas Martin Kivi Ida-Tallinna Keskhaiglas meeste lingusüsteemi operatsiooni. Esimesed 2 linguoperatsiooni Eestis tegi prof. Peter Rehder Innsbruckist 10.02.2010.a. Assisteeris M. Kivi. Prof. P. Rehder on AdVance (AMS Inc) meeste lingusüsteemi ideoloogia väljatöötaja maailmas (19).

    1. Laparoskoopilise uroloogia areng.

    1991.a. publitseerisid prof. Ralph Clayman ja Louis Kavoussi artikli maailma esimese laparoskoopilise operatsiooni kohta uroloogias (20). Washingtoni ülikoolihaiglas USA –s eemaldati laparoskoopiliselt neer 85 aastasel naisel.

    Eestis hakkas urolaparoskoopiat 90.–ndate lõpus arendama siis veel uroloogia resident Peep Baum. Esimese urolaparoskoopilise operatsiooni, nefrektoomia, Eestis tegid tollases Mustamäe Haiglas üldkirurgid Jaan Tepp ja Heiti Ruus 23.10.1999 P. Baum assisteeris. Laparoskoopilisele nefrektoomia operatsioonile järgnesid 22.02.2000 esmakordselt adrenalektoomia ja 22.10.2001 prostatektoomia. Hiljem jätkas P. Baum iseseisvalt, 2002.a. tegi ta ka Eestis esimese laparoskoopilise kolposakropeksia võrguga ning 2009.a. kusepõie eemaldamise ja neeruresektsiooni.

    1999.a. tehti Mustamäe Haiglas 4 urolaparoskoopilist operatsiooni (kõik nefrektoomiad). 2000.a. – 23, 2001.a. – 31, 2002.a. – 27.

    Praeguseks on laparoskoopiline uroloogia, k.a. endoskoopiline radikaalne prostatektoomia juurutatud kõigis Eesti uroloogiaosakondades – Tartu Ülikooli Kliinikumis, Ida- ja Lääne-Tallinna Keskhaiglates ning Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.

    1. Uuemad Eestis uroloogias kasutusele võetud meetodid.
    • Transvaginaalsed linguoperatsioonid naistel (2001)
    • Fiiber-tsüstoskoopia (2005)
    • Kusepõievähi fotodünaamiline diagnostika (2007)
    • Fiiber-renoskoopia (2007)
    • Neeru- ja eesnäärmevähi krüoablatsioon (2008)
    • Eesnäärmevähi brahhüteraapia koostöös onkoloogidega (2011)
    • MRT abil sihitud eesnäärme biopsia koostöös radioloogidega (2018)

    Eesti uroloogide ja androloogide poolt kaitstud teaduskraadid:

    1. Harri Tihane ”Mõningatest muutustest vee- ja elektrolüütide ainevahetuses postoperatiivsel perioodil”, 1967. (med. kand.)
    2. Joseph Beltśikov ”Eesnäärmevähi varajase avastamise võimalustest”, 1971. (med. kand.)
    3. Anna Valdmets ”Neerukasvajate diagnostika ja ravi”, 1972. (med. kand.)
    4. Toivo Velgre ”Sekundaarse kroonilise püelonefriidi diagnostika ja ravi”, 1973 (med. kand.)
    5. Eldor Mihkelsoo ”Hüdronefroosi diagnoosimine, kirurgiline ravi ja selle tulemuste morfoloogilis-funktsionaalne hinnang”, 1978. (med. kand.)
    6. Aare Mehik ” Epidemiological and diagnostical aspects of prostatitis” Oulu Ülikool. 2001. (doktor)
    7. Margus Punab “Male fertility and its risk factors in Estonia”, Tartu Ülikool. 2007. (doktor)
    8. Paul Korrovits ” Asymptomatic inflammatory prostatitis: prevalence, etiological factors, diagnostic tools”, Tartu Ülikool. 2008. (doktor)
    9. Andres Kotsar ”A biodegradable urethral stent with new braided configuration and drug-eluting properties”, Tampere Ülikool. 2009. (doktor)
    10. Jaanus Kahu “Kidney transplantation: Studies on donor risk factors and mycophenolate mofetil”, Tartu Ülikool. 2010. (doktor)
    11. Kristo Ausmees “Reproductive function in middle-aged males: Associations with prostate, lifestyle and couple infertility status”, Tartu Ülikool. 2014. (doktor)

 

Uroloogiaosakondade juhatajad

Tartu Ülikooli Kliinikum (Tartu Vabariiklik Kliiniline Haigla/Maarjamõisa Haigla)

 Uroloogiaosakond avatud 01.10.1962.a.

1962 – 1977.a.           Gottlieb Tulmin
1977 – 1998.a.           Heiki Kask
1998 – 2008.a.           Gennadi Timberg
2008 – 2014.a.           Tanel Muul
2015 – 2018.a.           Andres Kotsar
2018 – 2023.a.            Roomet Ots
2023 – ….                        Mihhail Žarkovski

Ida-Tallinna Keskhaigla (Tallinna Vabariiklik Keskhaigla )

Uroloogiaosakond avatud 04.01.1950.a.

1950 – 1964.a.          Rafail Rubanovitś
1964 – 1994.a.          Eldor Mihkelsoo
1994 – 1995.a.          Leonhard Kukk
1995 – 2002.a.          Toomas Kütt
2002 – 2015.a.          Toomas Tamm
2016 -…                          Martin Kivi

Lääne-Tallinna Keskhaigla (Pelgulinna Haigla + Meremeeste Haigla)

Uroloogiaosakond avatud Pelgulinna Haiglas 05.01.1971.a.

1971 – 1976.a.          Helbe Merila
1976 – 2018.a.         Heino-Enn Arpo
2018 – …                        Indrek Alas

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (Kiirabihaigla/ Mustamäe Haigla)

Uroloogiaosakond avatud 01.05.1988.a.

1988 – 2000.a.          Hembo Pagi
2000 – 2021.a.          Ülo Zirel
2021 – …                        Peep Baum

 

Kasutatud allikad.

  1. Mihkelsoo E. Uroloogia arenemine Eestis Teise maailmasõja järgselt. Käsikiri. Eesti Tervishoiu Muuseum SA. THM 7069 D 5400. https://www.muis.ee/museaalview/3324681
  2. Arpo H-E. Uroloogia ajaloost Eestis ja mujal. Rmt: Padrik V, koostaja. Eesti kirurgiast läbi aegade. 2016:237-52.
  3. Kööp A-L.100 aastat Georg-Bernhard Järvekülje sünnist. Hippokrates 2001;27:452-3.
  4. Mihkelsoo E, Valdmets A, Kütt T. Operativnoje letśenie opuholei motśevogo puzõrja.Tallinna Vabariikliku Haigla 200. aastapäevale pühendatud konverentsi teesid. Tallinn: ENSV Tervishoiuministeeriumi trükikoda, 1986:72.
  5. Lasting P. Gottlieb Tulmin 75. Hippokrates 2002;36:452-3.
  6. Dmitriev P. 40 a neerusiirdamist Eestis. Eesti Arst 2009;88:329-33.
  7. Altraja E, Kask H. Naś opõt primenenija embolizatsii arterii pri letśenii raka potśki. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1987:18-20.
  8. Põder K, Rehlov V, Mihkelsoo E. Endovaskuljarnaja okluzija potśetśnõh arterii spirtom. Tallinna Vabariikliku Haigla 200. aastapäevale pühendatud konverentsi teesid. Tallinn: ENSV Tervishoiuministeeriumi trükikoda, 1986:97.
  9. Lavretsov S. Kiśetśnaja plastika pri tuberkuljoznom mikropuzõre. Eesti NSV, Läti NSV, Leedu NSV uroloogide III konverentsi teesid. Tallinn: Trükikoda Kaevur, 1982:113-14.
  10. TÜK Hematoloogia-onkoloogia Kliiniku ajalugu. http://kodu.kliinikum.ee/ho/ajalugu
  11. Zirel Ü, Kull K. Esimesed tulemused jämesoolest moodustatud kontinentse uriinireservuaari kasutamisel radikaalses kusepõievähi ravis. Eesti Arst 1992;5:362-4.
  12. Zirel Ü. Continent urinary reconstruction: our experience. Baltic Association of Surgeons 2nd Congress. Tartu: Abstract book,1998:146.
  13. Allikvee R, Kull K. Radical prostatectomy – one possibility of enhancing the patients’ viability. Reseach in Medicine. Tartu: Proceedings of the Meeting, 1994:9
  14. Vaar A, Beltsikov J. O nekotorõh rekomendatsijah pri provedenii tsistektomii po povodu raka motśevogo puzõrja. Eesti NSV, Läti NSV, Leedu NSV uroloogide III konverentsi teesid. Tallinn: Trükikoda Kaevur, 1982:54-55.
  15. Eesti Uroloogide Seltsi tegevus. https://euselts.ee/ettekanded/
  16. Timberg G, Teeäär P, Zirel Ü. First experience of transurethral resection of superficial urinary bladder cancer in Tartu. Reseach in Medicine. Tartu: Proceedings of the Meeting, 1994:146.
  17. Teeäär P, Timberg G, Tihane H, Zirel Ü. Endoscopic optical internal urethrotomy in Tartu University Hospital. Reseach in Medicine. Tartu: Proceedings of the Meeting, 1994:142.
  18. Baum P. Fiiberureeterorenoskoopia neerukivitõve ravis. Eesti Arst 2009;5:340-5.
  19. Rehder P, Gozzi C. Transobturator sling suspension for male urinary incontinence including post-radical prostatectomy. Eur Urol 2007 Sep;52(3):860-6. doi:10.1016/j.eururo.2007.01.110.
  20. Clayman, R.V., Kavoussi, L.R., Soper et al. Laparoscopic nephrectomy: initial case report. J Urol 1991;146(2):278-82. doi:10.1016/s0022-5347(17)37770-4.

autor: Ü. Zirel, 07.10.2022.a.