Toomas Tamm, Ida-Tallinna Keskhaigla uroloogiaosakonna juhataja

Eestis lisandub aastas ligikaudu 1000 uut eesnäärmevähi haigusjuhtu ehk tegemist on kasvajaliigiga, millesse mehed enim haigestuvad. See suundumus on paraku kasvav.

Sellest hoolimata ei tea potentsiaalsed patsiendid ja nende omaksed eesnäärmevähist niipalju kui võiks. Näiteks seda, et ka seda kasvajat saab edukalt ravida.

Oleme praegu olukorras, kus eesnäärmevähi haigestumine on võrreldes 2000. aastaga kasvanud neli-viis korda. Eestis on hinnanguliselt 10 000 diagnoositud eesnäärmevähi haiget, kuid nende tegelik hulk on oluliselt suurem. Sama haigusjuhtude kasvutendents on omane ka teistele Euroopa riikidele – eesnäärmevähist on saamas massihaigus.

Suurimaks eesnäärmevähi riskigrupiks on vanemapoolsed mehed, vanuses 50-65 aastat. Samas on tegemist täies elujõus meestega, kes elavad aktiivset töö- ja pereelu, nad on kellegi abikaasad, isad, vennad, vanaisad. Kahjuks on meeste probleemid ühiskonnas ja meedias olnud siiani teisejärgulised ning neist pole nii palju räägitud, ometigi on põhjust selleks piisavalt.

Eesnäärmevähi puhul on oluline sama asi mis muude kasvajate korral – teadlikkuse olemasolu. Kui pole midagi kuulnud ning et tea haigusest midagi, siis ei oska kahtlustadagi, rääkimata õigeaegsest arstile minekust. Eesnäärmevähi tekkides ei tunneta patsient reeglina alguses midagi, kui urineerimise sagenemine kõrvale jätta. Täpsem teave haigusest laekub testide tulemustest, selleks on vereanalüüsi näol tehtud nn PSA test. Enne põhjalikku uurimist ei saa öelda, kellel milline kasvaja täpselt on. Osa patsiente vajab väga agressiivset ravi, osa võib jääda jälgimisele. Ehk eesnäärmevähi puhul on tegemist potentsiaalse surmahaigusega, kuid enamus juhtudel pole see nii.

Kas eesnäärmevähi puhul oleks mõeldav meeste mass-skriining nagu tehakse naistel rinnavähi avastamiseks? Uuringud on näidanud, et kui kõikidele meestele teha teatud vanuses kohustuslik vereproov ja mõõta veres PSA-d, siis see vähendab suremust 20% võrra, kuid samas on kulutatav ressurss väga suur. Mass-skriining toob sisse vähkisid, mis inimese elu tema eluea jooksul ei mõjuta. Samuti kaasneb sellega üleravimise oht. Üldiselt ei soovitata minna massilise testimise teed.

Kahel kolmandikul patsientidest, kellel avastatakse eesnäärmevähi väheaktiivne vorm, ei pruugi senine elukvaliteet sugugi muutuda. Neil testitakse regulaarselt vereproovi – alguses sagedamini ja hiljem harvemini. See haigus ei pruugi olla ohtlikum kui kõrgvererõhutõbi. Mehi jälgitakse selleks, et õigel ajal sekkuda. Ma ei saa öelda, et haigus ei arene edasi. Kuid kui patsienti jälgitakse, siis saab ka aegsasti sobiva raviga sekkuda.

Patsiendil tuleb õppida elada teadmisega, et tal on kasvaja. Kuid see ei tähenda absoluutselt seda, et tuleks senisele elule selg keerata ja nukrutsema hakata. Veel kord – elu läheb edasi. Ükskõik, mis staadiumis avastatakse eesnäärmevähk, kõik need tuhatkond aastas esmaselt diagnoositud patsienti elavad järgnevad viis aastat pea 100% elulemusega. Järgmise viie aasta elulemus oleneb aga juba vähi staadiumist.

Kolmandik patsientidest vajab edaspidi aktiivset ravi. Selleks on hormoon- ja kiiritusravi, mis võivad mõjutada mehe elukvaliteeti, soodustada uriinipidamatust ja pärssida ta seksuaalset võimekust.

Kaugelearenenud eesnäärmevähi korral on vajalik kastratsioon. Siin on murekohaks asjaolu, et Eesti on ainus maa Euroopa Liidus, kus haigekassa ei kompenseeri keemilist kastratsiooni 100%, mis tähendab seda, et ette võetakse kirurgiline kastratsioon. Arusaadavalt on patsiendi jaoks tegemist tohutu psüühilise traumaga, millele lisanduvad veel muud tervisemõjud. Alla 70aastane patsient pole tavaliselt kirurgilise kastratsiooniga enne nõus kui haiguse lõppstaadiumis, aga võiksime raviga alustada varem.

Me räägime sel juhul summast suurusjärgus 80-100 eurot kuus, mis mees peaks maksma oma taskust kahe-kolme aasta jooksul. Praegu on umbes 5% patsientidest suutelised selle ise kinni maksma. Diskussiooniteemaks on ainest piisavalt – haigekassa maksab kinni naiste hormoonravi, aga meeste medikamentoosse ravi asemel eelistatakse kirurgilist kastratsiooni. Näiteks Lätis ja Leedus, kus kompenseeritakse keemilist kastratsiooni on patsientide suremus Eestist väiksem.

Eesnäärmevähki suremuse näitajalt on Eesti tõesti Euroopa riikide seas halvimate hulgas. Kui Eestis on suremus 37 inimest 100 000 elaniku kohta, siis näiteks Itaalias ja Rumeenias on vastav näitaja 16 ja Saksamaal 20.

Miks on see nii?

Meie järelravi radikaalsus jääb liiga väikseks, just selles osas, mis puudutab hormoon- ja kiiritusravi. Samuti on oluline roll siin mängida ühiskonna teadlikkusel, õigemini informatsiooni vähesel levikul. Meie patsientidel on avastamishetkel eesnäärmevähk pigem enam levinud kui algul arvame. Seda kõike saab muuta, mõelgem vähemalt sellele!